Islandi lambakoeral on au olla saarel ainuke pärismaine tõug, kes kannab tema nime. Selle päritolu pärineb viikingitest ja nii toona kui ka tänapäeval on seda seostatud karjakasvatusega.
Mis on Islandi lambakoera päritolu?
Kõik märgid viitavad Islandi lambakoerale tutvustasid saarele esimesed viikingite asukad, Norrast ja Rootsist. Alates kodustamisest on see tõug silma paistnud oma sitkuse, maastikuga kohanemise ja karjade suunamise võime poolest.
See põhjustas selle, et keskajal hakkas Islandi lambakoer levima Põhja -Euroopa ja Ühendkuningriigi piirkondades. Kahjuks oli 18. ja 20. sajandil rida katastroofe, mis tõu peaaegu hävitasid, kuid õnneks on astutud samme selle säilitamiseks.
Evolutsiooniliselt ei ole nad peaaegu muutunud ega ristunud, nii et mõned autorid peavad neid isegi muust eraldiseisvaks liigiks: Canis islandicus.
Islandi lambakoera omadused
Islandi lambakoer on keskmise suurusega koer, pikkusega 40–45 sentimeetrit ja kaaluga kuni 13 kilogrammi. Nende kõrvad paistavad silma, on alati püstised ning nende kõverdatud ja lokkis saba.Nende tugev korpus on kaetud paksu topeltvillaga, mis kaitseb neid karmide Islandi ilmastikutingimuste eest.
Karvkatte värv on väga mitmekesine: pruunist kuni halli või mustani. Tuleb märkida, et selle värviga kaasneb alati valge värvimuster, kas rinnal, sabaotsal või krae või näo mõnel osal.
Käitumine ja harjumused
Kahtlemata tuleb märkida, et Islandi lambakoer See on seltsiv ja mänguline koeratõug, kes naudib inimeste seltskonda.
Nende sitkus, paindlikkus ja intelligentsus on teinud neist ideaalse valiku karjade haldamiseks. Need on loomad, kes on alati tähelepanelikud, seega on neist palju abi ka niitudel või mägedel karjatades.
Oma päritoluriigis on nad kõrgelt hinnatud koerad, seega on tavaline näha neid ka kaasloomadena. Kahtlemata on Islandi lambakoer muutunud üheks riigi sümboliks.