Menola, teaduslikult nimetatud Spicara maena, on tavaline kala kogu Vahemeres ja Atlandi ookeani idaosas. Selle madal kaubanduslik väärtus ja kalduvus elada sügaval tähendab, et selle kohalolek turgudel on piiratud.
Menola See on kala, mis paistab silma oma laia geograafilise levikuga, seega ka suure hulga üldnimedega mida kasutatakse selle tähistamiseks. Tuntumate hulgast paistavad Atlandi ookeani kalurite seas silma trompetisti- või trompetikalad ning Vahemere kalade hulgas kanaarikala või chucla.
Üldiselt elab rannikuvete lähedal, suurtes kalaparvedes, kes ujuvad läbi kivise põhja või nn Posidonia niitudel. Hoolimata sellest, et eelistatakse neid keskkondi, mis asuvad 50–150 meetrit allpool merepinda, võib see sattuda jõgedesse või riimveelistesse laguunidesse.
Menola morfoloogia ja käitumine
Sellel kalal on piklik ja kokkusurutud keha ning täiskasvanud isaste puhul paistab silma kõrgendik pea tagaosas. Viimane on väike, suurte silmadega ja terav suu hammastega mõlemal lõualuul. Seljauimel on ogavad jooned ning ta on pikk ja pikk, nagu rinnauimed. Vaagnauimed on omalt poolt lühikesed ja saba madal.
Menola värvus sõltub vanusest, soost ja aastaajast. Levinuimad põhitoonid on hallid, sinakad ja rohekad, uimed aga pruunid siniste laikudega. Tavaliselt on see pigmentatsioon meestel elavam, kuigi mõlema soo puhul paistab silma täpp küljel, mis sulandub öösel.
Selle looma söötmine on segatud, kuna see varieerub sõltuvalt selle tekkimise hetkest. A) Jah, päeval valib ta zooplanktoni ja õhtuhämaruses, kui laskub sügavamatesse vetesse, püüab ta kinni väikesed selgrootud põhja põhja.
Paljunemine, munarakuline ja väliselt viljastatud, toimub tavaliselt juulis ja augustis. Sel kuupäeval omandavad isased erksad toonid, mis hõlbustavad emaste ligitõmbamist, kes panevad munad oma kaaslaste varem kaevatud pesadesse. Mis veel, Tasub esile tõsta selle seisundit proterogeense hermafrodiidina: see küpseb seksuaalselt emase ja aastaid hiljem isasloomana.
Levik ja säilivus
Menola on tavaline Portugali, Maroko, Kanaari saarte ja ennekõike Itaalia rannikul. Kuigi konksu ja võrkudega on suhteliselt lihtne kala püüda, tähendab selle maitsetu liha, et selle järele pole suurt nõudlust. Kuid mõned Itaalia alad Toscanas või Sitsiilias on teinud sellest kalast ühe oma turismiroogi.
Menola vähene gastronoomiline tunnustus koos suure asurkonna rohkuse ja laia geograafilise levikuga muudavad selle a IUCNi andmetel vähese murega olevad liigid. Kuid selle looma silmatorkavate tunnuste puudumise tõttu segatakse teda sageli teiste sarnaste kaladega.
Kõige tavalisem viga esineb koos Spicara flexuosa, ja on isegi eksperte, kes kaitsevad, et mõlemad on sama liik. Sellegipoolest on kõige paremini kaitstud asend selle eristamine, kuna viimasel on seljauim, mille ülemine osa on kõrgem ja pigmenteeritum, samas kui isaseid iseloomustab nende suurem vastupidavus.
