Maailma kõige agressiivsemad loomad võiksid moodustada lõputu nimekirja, kuid objektiivsete kriteeriumide alusel on neid mõne võrra vähem. Selles artiklis käsitleme terminit agressiivsus kui hirmu puudumist silmitsi seista olenditega, kes ületavad neid suuruse, tugevuse või surmavuse poolest. Teisest küljest võtame arvesse ka teiste ohtlike loomade röövsuutlikkust.
Loodus on ebameeldiv koht, kus agressiivsus võib olla ainus viis teatud olukordades ellu jääda, kas siis enda kaitsmiseks või lihtsaks söömisvajaduseks. Hiljem saate tutvuda mõne selle temperamendi iseloomuliku näitega.
10 kõige agressiivsemat looma maailmas
Võib arvata, et siit leitavad loomad on tohutud ning neil on teravad küünised ja kihvad. Hoia siiski silm peal, sest agressiivsus ei nõua sageli niivõrd looduslikke relvi, kui palju kaotada. Selle nimekirja liikmed üllatavad teid.
1. Jõehobud (Hippopotamus amphibius)
Hoolimata sellest, et nad on taimtoidulised ja kaaluvad keskmiselt umbes 500 kilogrammi, võistlevad jõehobud agressiivselt röövloomadega, nagu lõvid ja krokodillid. Ta on üksildane ja äärmiselt territoriaalne loom, kuna ta vajab päevas suures koguses toitu ja vastutab oma ala puhastamise eest krokodillidest, alligaatoritest või muudest loomadest, kes jõuliselt kaldale lähenevad.
Jõehobu on maailma surmavaim suurimetaja. Aafrikas sureb igal aastal temaga kokkupuutesse hinnanguliselt 500 inimest.
2. Kuningkobra (Ophiophagus hannah)
Ofiidid peavad üldiselt söömiseks olema agressiivsed. Kuningliku kobra ehk kuningkobra juhtum on aga eriline: ta on ofiofaagne ehk tema toidulaual leidub ka teisi madusid (isegi oma liigi omasid). Ilmselgelt ei saa madude jahtimiseks t altsutada.
Selle kihvad süstivad suures koguses neurotoksilist mürki, mis järk-järgult halvab ohvri kuni südame- või hingamisseiskumiseni.
3. Ahnus (Gulo gulo)
Ahm, tuntud ka kui ahm, on oma uskumatu tugevuse ja raevukuse poolest kuulus mustlind. Ta toitub endast palju suurematest saakloomadest, näiteks sõralistest või muudest lihasööjatest. Ta on üksildane, kõigesööja ja röövloom, sest kui ta saaki ei leia, toitub ta marjadest, munadest ja laipadest.
4. Leopardhüljes (Hydurga leptonyx)
Need fotsiidid on nende pere ühed metsikumad, sest nad peavad sööma suures koguses elustoitu Antarktika elupaikades, kus nad elavad. Nad jahivad kõike, mis neile suhu mahub (kalmaari, kala ja isegi raipe) ning on agarad ujujad, kes on valmis püüdma kiireimat saaki.
Nende suur suurus (suur emane võib ulatuda 4 meetrini ja 500 kiloni) võimaldab neil imetajatel pingviine, sealhulgas keisrit, saagiks saada. Lisaks annab nende vee all saavutatav suur kiirus neile võimaluse ujudes ohvreid jahtida.
Need imetajad võivad röövida teiste hülgeliikide poegi.
5. AAasia hiidhornet(Vespa mandarinia)
See tohutu 5 sentimeetri pikkuseks ulatuv neitsilind on võimeline jahti pidama rühmas, kui koloonia on piisav alt suur. Selle mürk on väga võimas ja lahustab saagi kudesid, et neid kergemini süüa.
See hornet tungib toitmiseks mesilaste pesadesse ja andmed on hirmuäratavad: 10 sarvekest võib tappa 10 000 mesilast. Liik ründab isegi kollaseid sarvesi (Vespa simillima xanthoptera), et nende vastseid süüa. Kui inimesel on korraga mitu hammustust, võib tal tekkida tõsiseid probleeme.
6. Mangustid (Herpestidae)
See mustlaste perekond on tuntud ka oma metsikuse poolest. See on aga üks neist juhtudest, kus teisiti ei saakski: mangustid peavad silmitsi seisma kuningkobraga, kes neid röövib. Nad on selle mürgi suhtes immuunsed ja ei kõhkle sellele vastu astumast, isegi võitdes rünnaku.
7. Ratel (Mellivora capensis)
Nagu näete, on mustellased selles loendis väga kohal, kuna nende elustiil eeldab, et nad kuuluksid kõige agressiivsemate loomade hulka. Mäger on selle rühma üks tuntumaid, kuna sellel on lõuad, mis suudavad läbistada kilpkonna kesta, ning samuti armastab ta rünnata tarusid, et mett süüa.
8. Paavian
Neid sugukonna Cercopithecidae primaate tuntakse ka paavianidena. Lisaks sellele, et nende agressiivsus on tingitud nende oportunistlikust olemusest toitumisel, on nende agressiivsus vajalik, et ellu jääda tugevas hierarhias, mille nad oma rühmas moodustavad. Mõnikord peitub väljakutse ise liigi sotsiaalses struktuuris.
Paavianide sotsiaalset korraldust iseloomustab domineerivate isaste poolt moodustatud haaremid, mis tekivad agressiooni kaudu.
9. Mäger (Meles meles)
Sellel seltskonna- ja öise eluviisiga imetajal on ka kombeks rünnata mesitarusid. Selle agressiivsus on kaitsev, kuna sellel on piisav alt tugev nahk, et rünnakutele vastu seista, ja võimsad lõuad, nii et see suudab põgeneda iga rünnaku eest, mis teeb palju kahju.
10. Ondatra (Suncus murinus)
Sugukond Soricidae, kuhu kuuluvad kääbused (nagu see, kelle nimi on eksitav), on väikesed imetajad, kellel on uskumatult kiire ainevahetus, mis sunnib neid pidev alt sööma, et põhimõtteliselt mitte nälga jääda. Näiteks 30-grammine inimene peab tervena püsimiseks tarbima 90 grammi (3 korda rohkem) putukaid päevas.
Ondatra toitub peamiselt putukatest. Selle tohutu ahnus koos tugeva territoriaalsusega teevad sellest oma ala tugeva kaitsja. See ajab välja nii oma eakaaslased kui ka võimalikud kiskjad, kellele ta astub vastu hoolimatult.
Organismide agressiivsus on kahemõtteline termin ja üsna vastuvõtlik antropomorfsete varjundite omandamisele. Rääkides kõige agressiivsematest loomadest, kipuvad sinna hulka minema ka andmed inimese ründamise kohta, kuid ei tohi unustada, et enamik neist peab end meie eest kaitsma. See ei tee neid kurjaks, vaid loomad, keda tuleb vältida, kui me nende koju tungime.
