On hästi teada, et kalad suudavad vee all hingata tänu oma lõpuste olemasolule. Siiski on nendel loomadel konkreetne rühm, mida nimetatakse kopsukaladeks ja millel, nagu nimigi ütleb, on ka võime õhku hingata.
Need uudishimulikud loomad kuuluvad alamklassi Dipnoi, mille tähendus on “kaks hingetõmmet”. Vaatamata omapärastele ja ainulaadsetele organismidele on enamik neist välja surnud ja väga vähesed liigid on veel elus. Jätkake selle ruumi lugemist ja avastage rohkem kopsudega kalade kohta.
Millised on kopsudega kalad?
Dipnoi rühma kuuluvatel organismidel on palju ühiseid omadusi.Alustuseks näitavad nad palja silmaga kaladele tüüpilist välimust, st külgsuunas lamedaid, piklikke ja ühe silmaga mõlemal pea küljel. Samas on neil ka laiem koon ja kaks ninaava, mis ei suhtle kopsudega, kuid on väga sarnased ninaga.
Nagu teistel kaladel, on ka kopsukaladel sabauim, mis võib ulatuda osa nende seljast ja millel on 2 eesmist ja 2 tagumist kõhuuime. Need 4 uimed on teiste mereliikide omadest väga erinevad, kuna nende struktuur on lobedam (lai). Tegelikult kasutavad mõned isendid neid isegi jäsemetena, et veekogu sängil kõndida.
Kopsukaladel on kahte tüüpi hingamine: lõpused ja kops. Kuid oma esimestel elunädalatel hingavad nad väliste lõpuste kaudu, kuna nende kopsude funktsioneerimiseks kulub veel paar nädalat. Täiskasvanueas on mõlemad süsteemid funktsionaalsed ja võimelised liikuma nii vees kui ka maal.
Ainus probleem on see, et tema maandusvõimet piirab tema nahk, kuna ta peab jääma hüdreeritud, kuna see on liiga habras. Järelikult elavad liigid, mis on veel elus, veekogude läheduses või sees.
Millised liigid eksisteerivad?
Kahjuks on nendest kopsukaladest alles vaid kolm perekonda ja 6 liiki, mis on loetletud allpool:
- Protopterus annectens: see on oliivivärvi organism, mis on levinud Aafrikas Senegali, Kongo, Zambezi ja Okavango jõgedes.
- Lepidosiren paradoxa: sellel on hallikaspruun värvus ja seda leidub Lõuna-Ameerikas, Amazonase jõe ja Paraná jõe soode ja läätsevete lähedal.
- Protopterus aethiopicus: see on kollakashalli või roosa värvusega tumedate laikudega, seda on levinud mitmes Aafrika riigis, nagu Tansaanias, Keenias, Sudaanis, Etioopias ja Kongos.
- Neoceratodus forsteri: elab mitmes Austraalias Queenslandi jões.
- Protopterus dolloi: elab jõgedes ja Kongo jõe alamjooksul.
- Protopterus amphibius: see on levinud piki Aafrika idarannikut Somaaliast Keeniani.
Palju infot eelmiste liikide kohta on veel teadmata, kuna organisme on vähe ja nende eluharjumused raskendavad nende uurimist. Kõik elavad magedates ja seisvates vetes, kuid enamik veedab suure osa oma elust veekogude põhjas, mis teeb nende jälgimise keeruliseks.
Kalade käitumine kopsudega
Kopsukalad on kõigesööjad organismid, mis võivad toituda väiksematest kaladest, ussidest, molluskitest, koorikloomadest ja teatud taimsetest ainetest. Need loomad jahivad passiivselt aeglaste liigutustega veekogu põhjas. Lisaks mattuvad nad põua ajal substraati ja satuvad ellujäämiseks torporisse.
Tegelikult lähevad mõned liigid veelgi kaugemale ja toodavad oma kehale täiendavat lima, et vältida kuivamist. Selle kaitsega võivad nad jääda passiivseks mitu kuud ja taastada oma tavapärase oleku kohe, kui vihmaperiood algab.
Kas nad kasutavad hingamiseks kopse või lõpuseid?
See sõltub palju isendi arenguastmest, kuid tavaliselt kasutavad kopsukalad seda strateegiat, mis neile parasjagu kõige paremini sobib. Kui vees on piisav alt lahjendatud hapnikku, säilitavad nad lõpushingamise. Kui seda elementi napib, tõusevad nad pinnale ja sirutavad suu välja, et õhk kopsudesse pääseks.
Mõlemad strateegiad on isendite jaoks olulised, kuna hapnikku on tema elukohas seisvates vetes tavaliselt vähe. Sellegipoolest ei ole tema kehal suur hapnikuvajadus, seega on ta oma koduga hästi kohanenud.
Kopsukalad kui vaheklade
Pikka aega vaieldi selle üle, kuidas evolutsiooniline protsess on saavutanud ülemineku veeorganismidelt maismaaloomadele. On olemas fossiilseid tõendeid, mis toetavad kalasarnaste liikide ilmumist, kuid 4 uimega, mis meenutasid jäsemeid. Nende omadustega elusolendit märgati aga käegakatsutav alt alles kopsukala avastamisel (19. sajand).
Nagu näete, võiksid kopsudega kalad olla vaheklaad evolutsioonilise ülemineku vahel kaladelt kahepaiksetele. Ühest küljest on sellel kalale iseloomulikud omadused, selle suure erinevusega, et see hõlmab kahepaikse kopse, "jäsemeid" ja sõltuvust veest. Veelgi enam, mõnda aega kirjeldati neid kahepaiksetena.
Teisest küljest vaadatuna on tegemist elavate fossiilidega, mis kinnitavad teooriat, mis on nii kaua paberil olnud, kuid mida saab jälgida justkui minevikku vaadates.Sel põhjusel on kopsukala selgroogsete evolutsiooni tööde jaoks väga oluline.
Kaitsestaatus
Rahvusvahelise Looduskaitseliidu andmetel on mitmed kopsukala liigid kõige vähem muret tekitavad. Selle põhjuseks on aga nende kõigi kohta leiduv napp teave, mistõttu see ei kajasta populatsioonide tegelikku seisundit.
Tuleb märkida, et nad on Dipnoi rühma viimased eksisteerivad liigid, seega võib kaduda terve alamklass. Teabepuudus ja teadusringkondade vähene huvi muudavad aga ebatõenäoliseks, et selle parandamiseks saaks midagi ette võtta. Muidugi ei vähenda see nende tähtsust üleminekuprotsessina, mis näitab käegakatsutav alt evolutsiooniprotsessi.