Üks kalu, mis on avastamisest saadik enim tähelepanu pälvinud, on jube must merekurat. See liik, tuntud ka kui süvamere nurg, on uudishimuliku kujuga kala.
Musta mere kuradi füüsilised omadused
Musta mere kuradit tuntakse üldiselt kui kuristikkurat või teadusliku nimetusega Melanocetus johnsonii. See kuulub sugukonda Melanocetidae, mida leidub troopika erinevates piirkondades.
Niisamuti kuuluvad nad seltsi merikurat (Lophiiformes), kuhu kuuluvad merikura esindajad. Need kalad on fossiilide hulgas olemas alates eotseeni ajastust, mis kuulub cenosoikumi ajastusse.
Sellele liigile on iseloomulik elamine ookeani sügavusel, 3000 või 4000 meetri sügavusel. Tänu tumepruunile või tumepunasele värvile on nad selles piirkonnas kergesti maskeeritavad.
Isaste ja emaste vahel on rõhutatud seksuaalne dimorfism, mis on silmatorkav. Esiteks on emastel suurem kehamõõt kui isastel. Nende pikkus võib ulatuda kuni meetrini ja kaal umbes 30 kg. Seevastu isasloomade pikkus on emase suhtes kümnendik, ulatudes maksimaalselt 3 cm ringi.
Neil on kaks väikest silma, mis kaotavad silmapaistvuse emasloomade ninast võrsuva eendi ees. See eend ehk “õng” satub bioluminestseeruvaid baktereid täis söödasse, millega nad tähelepanu tõmbavad.
Elupaik ja levik
Musta mere kurat on lai alt levinud Atlandi ookeani, Vaikse ookeani ja India ookeani põhjas. Nendes piirkondades elab ka liik Melanocetus murrayi, mis on M. johnsonii kõrval üks tuntumaid.
Need kaks liiki, M. johnsonii ja Melanocetus murray, on kogu perekonnast Melanocetus tuntuimad. Ülejäänud 20 perekonda kuuluvast merikura liigist on leitud vaid üks kuni kuus isendit.
Must mere kurat on batüpelaagiline liik, mis tähendab, et teda leidub ainult ookeani põhjas. Tavaliselt leidub seda sügavamal kui 1000 meetrit.
Musta mere kuradi toitmine
Inglise keeles nimetatakse neid "angerfish" , tõlkes "angerfish" ja viitab tunnusele, mis esineb ainult emastel. Emastel merikuratidel on nende suust väljaulatuv selgroog.
See kühm on õngeritva kujuga ja see annab sellele liigile nime. Selle otsas ripub helendav lant (bioluminestseeruvad bakterid), millega ta saaki meelitab.
Praegu läheneb saakloom, valgusest meelitatud, püütakse neid selle kala suure suu kaudu.Musta mere kuradil on nii painduv keha, et ta võib seda deformeerida ja kaks korda suurema saagi alla neelata. See evolutsiooniline strateegia on võimaldanud neil ellu jääda keskkonnas, kus toitu pole külluses. Lisaks on neil teravatest hammastest hammaste komplekt, mis takistab saagi põgenemist.
Seega on must merekurat lihasööja kala, kes toitub erineva suurusega saagist. Tänu suurele suule ei ole tal raskusi püütud saagi neelamisega.
Musta mere kuradi käitumine
Kui see liik esmakordselt avastati, leidsid teadlased ainult emased Musta mere kuradid. Lõpuks täheldati, et isased olid emasloomade külge kinnitatud nagu parasiidid.
Isane musta mere kurat on omaks võtnud emaslooma suhtes parasiitliku käitumise. Hetkel, kui noor merikurat emase leiab, paaritub ta temaga, kinnitades end hammastega.
Aja möödudes saabub aeg, mil isane sulandub emasega. Nii, et ta integreerib oma naha ja vereringesüsteemi, kaotades silmad ja kõik organid, välja arvatud munandid.
On täheldatud emaseid, kelle kehas võib olla kokku kuni kuus või enam isast. Lisaks peavad nad ellujäämiseks sulanduma emasloomaga.
Selle põhjuseks on see, et isasel musta mere kuradil puudub seedesüsteem. Ilma selleta ei saa nad pikka aega iseseisv alt elada. Lisaks on neil kõrgelt arenenud haistmismeel. Seega saavad nad jälgida emaslooma jäetud feromoonide jälge, kuna nad võivad tunda väga nõrka lõhna.
Musta mere kuradit on kujutatud hirmutava kalana, võib-olla selle välimuse või saagi petmise viisi tõttu. Siiski on tegemist uudishimuliku evolutsioonilise strateegiaga liigiga nii saagi püüdmise taseme kui ka emase ja isase suhte osas