Kuigi praegu seda tava ei soovita, on tõsi, et rebased kodustati aastatuhandeid tagasi. Loomulikult ei räägi see lemmikloomadest, nagu praegu sotsiaalvõrgustikes näha võib, vaid loomadest, kes elasid koos inimestega ja keda kasutati konkreetsetel põhjustel ära toidu ja peavarju eest.
Uus uuring on analüüsinud rebaste jäänuste esinemist arheoloogilistes säilmetes, püüdes selgitada nende loomade rolli tolle aja ühiskondades. Selle kodustamise tagajärjed kajastuvad eelkõige toitumises ja väljakaevamistel kogutud kultuuriproovides.Vaatame seda üksikasjalikult.
Millal ja kus rebased kodustati?
Seoses Pürenee poolsaarega on juba arheoloogilisi säilmeid, mis näitavad inimeste ja koerte kooseksisteerimist alates kolmandast ja teisest aastatuhandest eKr (see tähendab pronksiajal). On teada, et nad kodustati, kuna nende toidujäänused olid sarnased nende inimeste omadega.
Koerte puhul on see kodustamine kestnud tänapäevani, andes alguse sadu erinevaid fenotüüpe. Neid kasutati erinevatel eesmärkidel ja neid ristati kunstlikult, et saada iga funktsiooni jaoks sobivad isendid.
Rebaste puhul näib, et see kodustamine mingil hetkel katkes ja nad pöördusid tagasi oma metsikusse ellu, ilma et nende fenotüüp ja genotüüp oleks sama palju muutunud kui koera oma. Kuna viimane oli kuulekam ja tugevam, osutus see valikuks inimesi kaitsta ja nende ülesannete täitmisel kaasas olla.
Uuring ja maardlate leiud
Käesolevas uuringus analüüsiti kahte asukohta Barcelonas (Can Roqueta) ja Lleidas (Minferri). Seal oli pronksiajal lai alt levinud matuserituaal, mis seisnes inimeste matmises koos nendega kaasas olnud loomadega. Tänu sellele praktikale oli võimalik analüüsida 37 koera ja 64 inimest.
Selleks mõõdeti luukollageenis sisalduvaid süsiniku ja lämmastiku stabiilseid isotoope – meetodit, mille abil saadi teada, milline on inimese toitumine. Lisaks kasutati andmeid, mis on saadud teistest haudadest leitud jäänustest, näiteks sõraliste luudest.
Võrdlev toitumine: võti rebaste kodustamise kohta
Osa koera kodustamisest seisnes tema seedesüsteemi järkjärguline muutmine, mis algas rangelt lihasööjast loomast kõigesööja omaks. See juhtus seetõttu, et nad toitusid samadest asjadest, mida meie, inimesed.
Seetõttu võib taimse toidu suhtes taluvust võtta teatud liikide kodustamise mõõdupuuna; antud juhul rebasest. Ja tõsiasi on see, et uuringus leiti, et Minferri paiga rebased olid mitmel korral kõigesööj alt toitunud.
Nendel kohtadel on koerte ja rebaste vahel siiski väike erinevus. Kui esimesed sõid juba peaaegu sama, mis nende omanikud, siis rebased varieerusid olenev alt isendist lihasööja ja kõigesööja toidu vahel. Lisaks tundus, et mõned koerad said rohkem toitu kui teised, kuna neid kasutati koormate kandmiseks (nagu nähtub nende lülisambavigastustest) ja nad nõudsid rohkem energiat.
Can Roqueta rebase kurioosne juhtum
Märkimist väärib kurioosne juhtum, kui rebased kodustati. Can Roqueta leiukohast leiti eaka rebase säilmed maetuna koos tema inimesega.Sellel isendil oli jalaluumurd, kuid see oli paranemisjärgus, kuna keegi meie liigi esindaja oli selle liikumatuks muutnud.
Samuti oli tema toitumine väga sarnane sellega, mida sööb kutsikas, kui ta on võõrutatud. Seetõttu järeldasid teadlased, et tegemist on loomaga, kes elas terve elu koos inimestega, olles täielikult kodustatud.
Kas tänapäeval on kodustatud rebaseid?
Paljud tänapäeval meiega koos elavad koerad on ainult seltsiks. See tähendab, et nad on tänu pikale kunstliku valiku ajaloole kuulekad, kuulekad ja inimestega seltsivad.
Kindlasti, kui loete seda artiklit, olete sotsiaalvõrgustikes näinud videoid rebastest, kes käituvad sarnaselt koertega nagu lemmikloomad. Siiski on vaja tõstatada debatt maskotismi üle. Rebased pole harjunud eluga, mida me, inimesed, sel perioodil elame.
See, et rebased saatsid meie esivanemaid pronksiajal, ei tähenda, et neid võiks loodusest võtta ja eeldada, et nad käituvad nagu koer. Eetika ning vabaduse ja loomade austamise väärtused peavad alati valitsema mitteinimpartneri valimisel. Nad tahavad lihts alt oma elu elada ja me ei tohiks seda kapriisi järgi ära võtta.