On loomi, kes näevad pisut kummalised välja, kuid on kohanenud neid ümbritsevas keskkonnas ellu jääma. Roomajate hulgas on vihmaussidega sarnane rühm. See puudutab amfisbaenasid või amfisbaenlasi. Siiski ei tohiks neid segi ajada mütoloogiliste olenditega. Kas soovite nende kohta rohkem teada?
Neid nimetatakse ka pimedaks vöötohatisteks, nad kuuluvad seltsi Squamata ja infraseltsi Amphisbaenia, kuhu kuulub umbes kuus perekonda ja 195 liiki. Need on ketendavad roomajad, kelle elu on urgu, mis vähendab inimestega kohtumise võimalust. Siin toome teieni täieliku juhendi väärtusliku teabe kohta selle omapärase rühma kohta.Ära jäta seda kasutamata!
Amphisbaena elupaik ja levik
Need maod on fossoorsed, seega elavad nad enda ehitatud tunnelites maasse maetuna. Neid võib leida suures osas maailmast, neotroopilistes, afrotroopilistes ja Vahemere piirkondades. Seega leidub neid Euroopas, Aafrikas, Väike-Aasias ja Ameerikas (nii põhja-, kesk- kui ka lõunaosas).
Amphisbaena omadused
Need loomad meenutavad vihmausse, tänu oma pikale ja õhukesele kehale, mis on kohanenud fossoorseks eluks. Pea on osa, mis võimaldab pinnase väljakaevamist. Sel viisil on nende morfoloogia muutuv ja seotud sellega, kuidas nad seda protsessi teostavad.
Seega võib pea olla ümar, labidataoline, spaatlitaoline või vertikaalse kiiluga. Kolju on tugev ja koosneb jäikadest luuplaatidest, mis annavad sellele tugevust löökide vastu.
Neil puuduvad jalad ning oma pika saleda kehaga pääsevad nad kitsastesse kohtadesse. Kuigi on kolm isendit, kes säilitavad esijäsemed ja kasutavad neid abivahendina maapinnale tungimiseks, kuuluvad nad perekonda Bipes (sugukonda Bipedidae).
Pea ja saba on sarnased, seetõttu nimetatakse seda sageli kahepealiseks maoks, nagu mütoloogilist olendit. Nimetus amphisbaena viitab tema võimele liikuda mõlemas suunas.
Nende katusesindlite keha on ketendav ja sellel võib olla, aga võib ka mitte olla varjundeid. Üldiselt hõivavad värvilised amfisbaenad pindmisemaid galeriisid, samas kui neid, millel on vähe või üldse mitte pigmenti, leidub sügavamates ruumides. Saba võib olla lühike ja paks või pikk ja õhuke.
Tal on vähendatud silmad, kuna ta ei vaja neid oma maa-aluses elus. Nägemise puudumisel on orienteerumiseks ja ellujäämiseks vajalikud muud omadused.Nende hulgas võib mainida, et nad suudavad tajuda maapinnast kostvaid helisid ja vibratsiooni. Lisaks on neile antud keemiline taju.
Käitumine
Seda tüüpi roomajate puhul torkab enim silma tema kivistunud ja urguv käitumine, mistõttu nad rajavad tunneleid maasse. Samuti esitab see morfoloogilisi kohandusi selle elustiili läbiviimiseks. Struktuur on sile, et vähendada hõõrdumist ja võimaldada liikumist.
Nagu teised roomajad, läbivad ka nemad ekdüüsi või nahairdumise protsessi. See on pidev, kuna nende maa-aluse elu tõttu kannatavad nad oma naha perioodiliselt kulumise all.
Need näitavad intensiivset tegevust vihmaperioodil. Kui temperatuur on madalam, võivad need pinnale tulla ja jääda kivide, palkide või muude asjade alla. Selline käitumine on tingitud asjaolust, et nad on ektotermilised loomad, kes reguleerivad oma kehatemperatuuri väliskeskkonna abil.
Soojust saadakse kontakti teel. Nii teostavad nad substraadis vertikaalset migratsiooni vastav alt keskkonnatemperatuurile ja aastaaegadele.
Riskjate vastaste kaitsestrateegiate hulgas tuleb mainida nn sabaautotoomiat, mis pole midagi muud kui saba vabatahtlik irdumine. Väga kasulik tegevus, kuna see annab neile aega põgeneda. Nad kasutavad ka sabaekraani või põgenemishüpet.
Toit
Amfisbaena on väga edukas kiskja tänu sellele, et tal on tugevad lõualuud ja hambad. Üldiselt koosneb nende lihasööja toitumine putukatest ja nende vastsetest. Nende hulgas on termiite, sipelgaid, prussakaid ja muid loomi, näiteks usse. Siiski võib see hõlmata väikseid selgroogseid, näiteks närilisi. Saak tuvastatakse tänu tema lõhnale ja hammustatakse tükkideks.
Taasesitus
Enamik kahepaiksetest liikidest paljuneb munasarjaliselt ehk muneb. Need on piklikud. Kuigi nende sidurite arv on väike (2–6 ühikut). Esineb ka ovovivipaarseid isendeid, mis hoiavad mune keha sees kuni koorumiseni, ja elujõulisi, kui toituvad ka emakudedest. Nendel kahel viimasel isikul on aga raske vahet teha.
Amfisbaena seksua altsükkel on hooajaline, eelistades sooja ja vihmaperioodi. Noorte küpsemine on kiire, mis kompenseerib vähest sidurite arvu, et tagada sigimine.
Täpsem alt on amfisbaena väga eriline ja vähetuntud roomaja. Sellel on morfoloogia, mis on kohandatud selle maa-aluse eluga. Seega on maa all meie jaoks ebakindel maailm selliste huvitavate olenditega nagu see.