Mitu korda paneb elu meid silmitsi seisma olukordadega, mis võimaldavad meil saavutada põhja. Tunneli lõpus on aga valgust alati ja seda koges kutsikas, kes pärast äravoolukanalisse lõksu jäämist oli kaotanud lootuse ise välja pääseda.
Kõik sai alguse sellest, et rühm linnakunstnikke otsustas minna oma traditsioonilistele seiklustele läbi ebatavaliste piirkondade, et leida grafitit või maale, mida saaks pildistada. Ringreisides California osariigis (Ameerika Ühendriigid) Oaklandi maastikel, otsustasid nad tänavakunsti otsides teha tiiru mööda pluviaalset kanalit.
Michael Vargas on üks neist kunstnikest, kes eelistab oma pilgud mujale suunata ja keskenduda kõige tähelepanuta jäetud kohtadele, et leida ootamatut ilu. See oli just ühes neist seiklustest, kus ta leidis midagi, mis röövib tema südame kogu eluks.
Kanalpeatust tehes fotode jäädvustamiseks oli Michael üllatunud, kui tema tüdruksõber kuulis midagi ebatavalist.
“Me olime hetkeks hängimas, kui kuulsin oma sõbrannat ütlemas: Püha jama! Koer! Ma mõtlesin, et koer? Ma olin šokeeritud. Ma ei suutnud seda uskuda. Sellel väikesel külgmisel äravoolualal oli see väike valge koer. Ma jäin lõksu,” ütles Vargas.
Michael teadis kohe, et ta peab teda päästma, ta ei teadnud, kui kaua ta oli lõksus olnud, nii et ta pidi kohe tegutsema. Kuigi tal kulus kutsika usalduse võitmiseks rohkem kui tund, et ta saaks läheneda ja teda võtta, õnnestus tal lõpuks kutsikat süles hoida, et ta saaks selle loomaarsti juurde viia.
Vaese kutsika asukoha põhjus on siiani teadmata. Loomaarst teatas aga Michaelile, et kutsikat on varem väärkoheldud ja kui ta oleks hiljem saabunud, poleks ta võib-olla ellu jäänud. Michael võttis õnnelikult enda peale oma uue sõbra ravi eest maksta ja uuris oma võimalikku perekonda.
“Arst oletas, et teda võidi väärkoheldud. Kiipi ega identifitseerimist ei olnud. Me kutsume varjupaikadeks. Kontrollisime kadunud ja leidsime, aga ei leidnud midagi,” rääkis Michael.
Pärast seda, kui märkasin, et keegi ei olnud huvitatud tema leidmisest. Michael otsustas teha temast oma pere erilise liikme ja andis talle nime Rusty. "Lõppude lõpuks otsustasime teda armastada. See on meie oma. See on minu külge kinnitatud. Ma ei tea, milline oli tema minevik, aga ma üritan tema tulevikku parandada. Olen seda teinud 12 aastat ja see on kõige hullumeelsem seiklus, mis mul on olnud.Ma pole kunagi elu päästnud. Nende armastuse vastuvõtmine on nii rahuldust pakkuv.”
Nüüd ei jõua Michael ära oodata, millal Rusty end kokku võtab ja nendega nende kunstilistel seiklustel ühineb. Kui olete kõik vaktsineerimised teinud, saab sellest teie ustav kaaslane. Vahepeal on ta kodus ja naudib end nagu kuningas.
Michael on kindel, et armastus kunsti ja mahajäetud kohtade vastu andis talle võimaluse kohtuda oma parima sõbraga. Seetõttu on ta otsustanud anda talle kogu armastuse, mida ta väärib, ja et võib-olla pole talle kunagi pakutud.
