Mõned loomad toodavad looduslikult keemilisi toksiine, mille ülesandeks on saakloom immobiliseerida või tappa või, kui see ei õnnestu, kaitsta end võimalike kiskjate eest. Ajalooliselt on kihvade ja nõeladega nakatatud toksiine seostatud roomajate ja selgrootutega, kuid kas teadsite, et leidub ka mürgiseid imetajaid?
Mürgise, mürgise ja kahjuliku piir on mõnikord looduses hajus, sest näiteks patogeensete bakterite nakatamist peremeesorganismi hammustusega ei peeta potentsiaalseks mürgiks. Selleks, et loomamürki selliseks pidada, peab see koosnema ühest või mitmest toksiinist ning seda peab olema võimalik hammustuse ja/või nõelamise kohale süstida.
Seetõttu peetakse selliseid näiteid nagu Dendrobatesi konnad mürgiseks, kuid mitte mürgiseks. Allaneelamisel on nad surmavad, kuid neil puudub võime oma saaki või kiskjaid meeleldi toksiinidega nakatada. Pärast seda huvitavat mõtisklust anname teed 4 imetajale, kelle mürgisust te ei teadnud. Ära jäta seda kasutamata.
Mis on mürgised imetajad?
Imetajate klassi mürgid on heterogeensed ja neid on tuvastatud 3 erinevas järjekorras: Monotremata, Chiroptera ja Eulipotyphla. Samuti on tehtud ettepanek lisada sellesse kategooriasse mõned primaatide seltsi esindajad, kuigi olenev alt kasutatud bibliograafilistest allikatest esineb mõningaid lahknevusi.
Evolutsiooniteooriad on oletanud, et imetajate mürk on haruldane, kuna neil loomadel on juba piisav alt mehhanisme enda ründamiseks ja kaitsmiseks. Näiteks kui analüüsime lõvi, siis pole raske mõista, et tema hammaste ja lihastega on see enam kui piisav, et astuda vastu mis tahes ohule või väljakutsele.
Näriline või jänes (jänes) ei pruugi olla loomad, kellel on kõige rohkem ressursse enda füüsiliseks kaitsmiseks, kuid neil on ebatavaline liikumisaparaat, mis võimaldab neil tõhus alt põgeneda igasuguse ohu eest. Seega on toksiini vajadus klass Imetajad on haruldus. Erandina reeglist on siin 4 mürgist imetajat.
1. Platypus (Ornithorhynchus anatinus)
Alustame klassikast, kuna kallaklind on üks väheseid mürgiseid imetajaid, kes on levinud populaarsesse kultuuri. Nende toksiine hoitakse reieluunäärmetes, nende loomade unikaalsetes struktuurides, mis on ühendatud kannuga ja paiknevad selle liigi isasloomade tagajäsemetel.
Tuleb tähele panna, et nii isased kui emased sünnivad kannudega, kuid kaotavad need oma arengu käigus. Isasloomade näärmete aktiivsus on paaritumishooajal kõrgeim, kuna arvatakse, et see võib olla mehhanism, mis võimaldab paljunemisfaasis domineerida teiste konkurentide üle.
See mürk koosneb umbes 19 peptiidist, molekulidest, mis koosnevad erinevast arvust aminohapetest. Seda põdenute sõnul on kokkupuude kannukannaga äärmiselt valus, kuid vähem alt inimesele pole see saatuslik.
2. Harilik vampiir (Desmodus rotundus)
Vampiiri nahkhiirt peetakse mürgiseks, kuna see sisaldab sülge koos mitme antikoagulandi ja proteolüütilise ainega. Sellel on selge evolutsiooniline funktsioon: takistada peremehe haava paranemist, et loom saaks jätkata vere imemist.
Need loomad toituvad teiste imetajate, tavaliselt kariloomade verest. Tavaliselt ootavad nad ööd, et oma saagile istuda, ja ilma suuremat segadust tekitamata vajuvad hambad sisse ja tekitavad pindmisi haavu. Huvitaval kombel näivad vampiirid eelistavat naisperemeeste verd, ilmselt nende hormoonide tõttu.
3. Aeglased lorised (Nyicticebus)
Aeglasi peetakse ainsaks mürgiste primaatide perekonnaks. Nad toodavad oma toksiine õlavarre näärmes, mis asub kaenla kõrval. Lorised segavad mürki süljega, et kaitsta end ohtude eest, kuna lorise looduslikele röövloomadele ei meeldi see ühend sellega kokkupuutel.
Siiski on vaidlusi selle üle, kas lorise ühendeid peetakse tegelikult mürgiks või mitte. Selle mõju võib olla pelg alt allergiline ja mitte mürgine, kuna ainus registreeritud surm selle hammustusest inimestel oli anafülaktiline šokk.
4. Putuktoidulised imetajad
Mõned aastad tagasi kasutati putukate seltsi mitmete väikeimetajate, nagu rästad, siilid ja mutid, hõlmamiseks. Tänapäeval on see rühmitus kasutusest väljas, kuna paljud liigid on kataloogitud uutesse klassidesse vastav alt fülogeneesile.
Aumärgina tahame rõhutada, et perekonna Solenodon kaks liiki on mürgised imetajad, kuna neil on modifitseeritud süljenäärmed, mis toodavad toksiine. Mürgist sülge on ka teistel putuktoiduliste seltsi muistsetel esindajatel, näiteks mõnedel rästastel ja muttidel.
Nagu olete näinud, pole looduses mürgiseid imetajaid palju. Mürgiste ainete tootmine ja nende nakatamine nõuab väga suurt energiakulu, nii et ainult anatoomiliselt kaitsetud loomad järgivad seda keerulist kaitse- ja röövloomade teed.
