Otarine perekond – paremini tuntud kui merilõvi – on levinud üle maailma. Selles artiklis anname teile teada iga liigi ja selle loodusliku elupaiga kohta.
Kes on merilõvid?
Merilõvid kuuluvad loivaliste rühma, kuhu kuuluvad kõik mereelustikuga kohanenud imetajad. Selle 4 otsa on muutunud uimedeks ja on peaaegu täielikult kaotanud oma karvad. Lisaks on neil sile keha, mis aitab neil vähendada vee hõõrdumist ja parandada ujumist. Neil on suurepärane kohanemisvõime, mistõttu on seal palju liike.
Hülged ja merilõvid on välimuselt sarnased, kuigi nende kehaehituses on teatud erinevusi, mis võimaldavad neid üksteisest eristada.Merilõvil on nähtavad kõrvad, selge kael ja pikad lestad. Hüljestel on omakorda ainult kuulmisava (kõrvad puuduvad), nende kael on liiga väike ja nad kipuvad oma keha lohistama, kuna nende uimed on väga väikesed.
Kus merilõvid elavad?
Merilõvide, merikarude ja merilõvide vahel võiksime öelda, et ookean on neid otariiniimetajaid täis. Tutvuge nende peamiselt lõunapoolkeral elavate loomade elupaigaga:
1. Austraalia ja Lõuna-Aafrika karushüljes
Selle teaduslik nimi on Arctocephalus pusillus – seda artiklit avab foto – ja nagu tema "populaarne" nimi osutab, võib teda leida Austraalia rannikul – just Bassi väina saartel – ja Lõuna-Aafrikas, eriti Namiibias.
Tegemist on väga rahuliku ja seltskondliku loomaga, sõbralik vees ja 60 meetri sügavusel sukeldujate kaaslane. Maal võivad nad inimeste juuresolekul olla mõnevõrra närvilised ja hirmul.
2. Lõuna-Ameerika merilõvi
Otaria flavescens kannab palju nimesid, näiteks Lõuna-Ameerika merilõvi või Patagoonia merilõvi. Ta elab Lõuna-Ameerika Vaikse ookeani ja Atlandi ookeani lõunarannikul ning seda võib kohata Ecuadoris, Tšiilis, Argentinas ja Uruguays.
Lõuna-Ameerika merilõvi on tumepruuni värvusega, isasloomad kaaluvad umbes 300 kilo – kaks korda rohkem kui emased – ja neid saab tuvastada punaka karvakihi järgi kaelal. Nad elavad kolooniates, mis koosnevad isasloomadest ja tema emastest haaremist koos noorte isenditega.
3. Galapagose merilõvi
Tuntud ka kui karushunt – tema teaduslik nimi on Arctocephalus galapagoensis –, see on endeemiline liik Galapagose saartel Ecuadoris ja nad ei rända. Nad toituvad kaladest sügavas vees ja öösel, kui nad pinnale tulevad.
Isased on 1,5 meetrit pikad ja kaaluvad umbes 65 kilo; emased on om alt poolt väiksemad ja kergemad. Samuti on see perekonna väikseim liik. Nad on organiseeritud paljunemiskolooniatesse, koobastesse, kus emased sünnitavad hooaja jooksul ainult ühe poega.
4. Uus-Meremaa karusnaha hüljes
Arctophoca forsteri ehk kagumerilõvi elab Austraalia lõunarannikul ja Uus-Meremaa lõunasaarel. Cooki väinas võib leida isaste kolooniaid ja huvitaval kombel ei segune Austraalia ja Uus-Meremaa kolooniad omavahel, kuigi tegemist on sama liigiga.
Isasloomad kaaluvad umbes 150 kilo ja on kahemeetrised; emased kaaluvad 50 kilo ja on 1,5 meetrit pikad. Mõlemal sugupoolel on ettepoole pööratavad tagumised lestad, teravad ninad ja pikad valged vurrud. Kere on selj alt hallikaspruun ja kõhult heledam.
5. Antarktika karushüljes
Arctophoca gasella elab Antarktika vetes ning meredes Argentinast ja Tšiilist lõuna pool. Kõige kaugemal põhja pool on neid nähtud Kergueleni saartel, mis asuvad Antarktikast umbes 2000 kilomeetri kaugusel.
Võrreldes teiste pereliikmetega on Antarktika karushülge kärss lühem. Kahemeetrised ja kuni 230 kilo kaaluvad isased on omakorda tumepruuni karvaga, emastel ja poegadel aga hallid. Nad toituvad hiilgeist ja aeg-aj alt kalast.
6. Lõuna-Ameerika karushüljes
Tema teaduslik nimi on Arctophoca australis australis, kuid teda tuntakse karushüljesena. See on Lõuna-Ameerika endeemiline liik, mis elab Lõuna-Brasiilias, Uruguays, Argentinas ja Tšiilis.
Sellel liigil esineb ka seksuaalset dimorfismi, mille puhul isased on emastest suuremad (vastav alt kaks meetrit ja 200 kilo 1,5 meetri ja 60 kilo vastu).Selle merilõvi toidulaual on koorikloomad, peajalgsed ja kalad; See on oportunistlik loom, kes toitub sellest, mida ta merest leiab.
Merilõvi on väga populaarne loom lõunapoolkeral, kus teda võib näha rannikul, kui ta koguneb kolooniatesse kivide või liivarandade vahele.