Eesti hobune on üks väheseid tõuge, millel on säilinud Lõuna-Soome Läänemere piirkonnast pärit hobusele iseloomulikud tunnused. Alguses tunti tõugu Klepperi nime all. Kuni 18. sajandini oli see ainuke Eesti- ja Liivimaa kubermangu talupidajate kasutuses olnud hobusetõug.
18. sajandil kasutati seda looma sõjahobusena. Eriti lahingutes Rootsi vastu, mille võttis ette tsaar Pedro I Suur, kes pidas seda tõugu kõrgelt austamas. Selle tulemusel toodi eesti hobune Venemaale, kus ta sai kuulsaks oma suure pealehakkamise, vastupidavuse ja iseloomu osas tagasihoidlikkuse poolest.
Eesti hobuse iseloomulikud tunnused
Pole suur tõug. Selle kõrgus on umbes 1,5 meetrit. Eesti hobuse jalad on lühikesed, kuid sirged ning tugevate, puhaste liigestega, mis lõpevad tugevate, hästi vormitud kabjadega.
Tõu pea on hea proportsiooniga, laia, enamasti sirge otsmikuga, harva nõgusa profiiliga, lühikeste kõrvade ja mängulise silmaga ning laia lõuavahega.
Kael on paks ja suhteliselt lühike, lihaseline ja tiheda harjaga. Turi on madal, lihaseline ja keskmise pikkusega. Selg on lai, pikk ja sirge. Lisaks on nimme lai ja tugev, laudjas aga lihaseline, lihav, keskmise pikkusega ja laiusega.
Eesti hobuse kasukas
Eesti põlishobuse värvus on väga kirju. Arvukuse järjekorras: loorber, kastan ja punane, must, hall, kollane, koor, võsar ja albiino.Tõu aborigeenide märgid on tume joon seljal ja kintsul. Kahtlemata näitavad muutused karvkatte värvides, et hobuse värv on muutunud omaniku jaoks olulisemaks.
Kui sada aastat tagasi peeti kõige olulisemaks töövõimet, siis tänapäeval peetakse “ilusamaks” värvilist looma. Praegu kasvab halli ja kastanivärvi eesti hobuste arv.
Eesti hobuse temperament
See tõug on jõulise temperamendiga, kuid rahulik, rõõmsameelne ja tundlik. Nad on tuntud kui energilised, kuid samal ajal rahulikud, empaatilised ja tundlikud.
Tänapäeva eesti hobune
Odava hinna ja vähese hoolduse tõttu on eesti põlistõug kõrgelt hinnatud kodu- ja taluhobune. Tänapäeval on tavaline näha neid turismitaludes tuurihobustena. Nende seljas või vagunis saate külastada arhailisi linnu, kindluse varemeid ja loodusmaastikke.
Samuti näeme, et seda kasutatakse endiselt rakmetes ja muudel kergetel talutöödel. Oma omaduste tõttu on see hea aretusmaterjal ponide kasvatamiseks erinevates ristandites.
Lisaks on see tõug leidnud areneva tegevusala spordis ponihobusena. Tavaliselt paistab ta silma võidusõidus, hüppamises, koolisõidus ja võistlussõidus.
Eesti hobuse tõug on koolides ja laste tegevustes kõrgelt hinnatud, nii meelelahutuslikus kui ka sportlikus tegevuses.
Ohus olev hobusetõug
Eesti hobuste arvukus langes aastaid tagasi ja tõug on kantud ohustatud koduloomade jälgimisnimekirja. Praegu on põliste eesti hobuste koguarv 1000 ringis, tõuaretuseks kasutatakse alla poole märadest.
Eesti hobuse säilitamine toimub koostöös keskkonnakaitseprogrammidega. Omanikud saavad hobuste tasuta karjatamise eest toetusi keskkonnafondidest. Lisaks on loodud kodumaise eesti hobuse kaitseala.
