Harilik tuun vastab liigile Thunnus thynnus. Sellel on iseloomulik torpeedo kuju ja selle pikkus on keskmiselt kaks meetrit, kuigi on andmeid 4,5-meetriste ja üle 700 kiloste isendite kohta.
Hariliku tuuni geograafiline levik
Harilik tuun on lai alt levinud kogu Atlandi ja Vaikse ookeani subtroopilistes ja parasvöötme vetes.
Hariliku tuuni elupaik
See harilik tuun on epipelaagiline, ookeaniline – see tähendab, et ta elutseb pinnast kuni umbes 100 meetri sügavuseni, kuhu on koondunud suurem osa mereelustikust – ja satub hooajaliselt ranniku lähedale. See talub märkimisväärset temperatuurivahemikku.
Harilik tuun näitab noorena tugevat kooliskäitumist. Hariliku tuuni parved rändavad suvekuudel hooajaliselt põhja poole, piki Jaapani rannikut ja Põhja-Ameerika Vaikse ookeani rannikut.
Teatud uuringute põhjal märgistatud kaladega, mis võivad läbida üle Vaikse ookeani rännet. Teised märgistatud kalade uuringud on näidanud, et harilik kala suudab Atlandi ookeani ületada vähem kui 60 päevaga.
Hariliku tuuni füüsilised omadused
Võrreldes teiste tuunikaladega on sellel kalal pikk ja veidi terav pea ning väike silm. Need kalad on tugevad ja kiired ujujad.
Kaks seljauime on olemas, neid eraldab väike vahe. Teine seljauim on esimesest kõrgem ja sellele järgneb 7-10 uime. Sabavarrel on kolm kiilu.
Värvimine
Hariliku tuunikala keha on selj alt sügav metallist sinine, samas kui alumine külg ja kõht on hõbevalged. Selle külgedel on ka latid ja nõrgad laigud.
Esimene seljauim on kollane või sinine, teine aga punane või pruun. Pärakuim ja tiivad on kollased, musta servaga.
Hariliku tuuni toitumisharjumused
Kiskjana on sellel kalal erinevad strateegiad sõltuv alt sihtsaagist. Kasutage kiiret ja energilist otsingut väiksemate tehistingimustes kasvatatud kalade, eriti anšooviste hankimiseks. Samuti kipub ta püüdma väikeseid, aeglaselt liikuvaid organisme.
Sinine toitumine on registreeritud olevat väga mitmekesine. Peamiselt tarbitakse anšoovist ja sardiini, aga ka makrelli, lendkala, kalmaari, krevette ja angerjat ning väiksemaid tuunikalasid. Kaldalähedastel aladel sööb ta meritähti, pruunvetikas ja väiksemaid madalaveekalu.
Taasesitus
Harilik tuun on munarakk. Kudemist on tuvastatud sellistes piirkondades ja aastaaegadel nagu Vahemeri juunist augustini ja Mehhiko lahes aprillist juunini.
Vaikses ookeanis toimub kudemine Filipiinidel. See on teiste troopiliste tuunikaladega võrreldes piiratud kudemisala.
Hariliku tuuni kudemisest on vähe teada, kuna seda pole täheldatud. Kudemisperioodide erinevused võivad olla tingitud paljudest teguritest, sealhulgas erinevatest keskkonnanäitajatest või geneetilisest variatsioonist endast.
Tegur, mida tuleks arvesse võtta, oleks temperatuur: Mehhiko lahes toimub kudemine temperatuuril 24,9–29,5 °C, Vahemeres aga temperatuuril 19–21 °C.
Vangistuses saab harilik harilik harilik suguküpseks kolmeaastaselt. Samas on teised väitnud, et harilik tuun saab suguküpseks nelja-viieaastaselt.
Selle liigi kaitse
Selle tuunikala populaarsus rahvusvahelistel turgudel on toonud kaasa intensiivse kasutamise mitmes piirkonnas, eriti Atlandi ookeani põhjaosas.
Kuna see kala rändab pikki vahemaid ja suur osa püügist toimub rahvusvahelistes vetes, on selle liigi kaitsekorraldusotsuste tegemisel vajalik rahvusvaheline koostöö.
Alates 1966. aastast on Rahvusvaheline Atlandi Tuunikalade Kaitse Komisjon olnud selleks, et tegeleda konkreetselt hariliku tuuni ja teiste siirdeliikidega seotud kaitseprobleemidega.