2014. aasta alguses leidsid Newporti (Wales) kenneli liikmed metroost väga kehvas seisus koera. Ta oli väga vana Staffordshire'i bullterjer ja selgus, et ta oli palju aastaid tänavatel käinud, mis lõppkokkuvõttes mõjutas tema tervist märkimisväärselt. See on kurb lugu uskumatu lõpuga.
Ta oli tõsises alatoitumuses ja koera kõhu sees leidsid nad kive ja luid, See näitas veterinaararstidele, et tema toitumine koosneb põhiliselt toidujäätmetest ja kuna ta on ebapiisav, neelas ta kive, et tunda end täis.
Oma kõrge vanuse tõttu, umbes 13 -aastaselt, oli ta täiesti kurt, ühest silmast pime ja tagajalad olid väga halvas seisukorras, võib -olla löögi või degeneratiivse luu- või liigesehaiguse tõttu.
Koera paranemisprotsess oleks pikk, lisaks vanusele ei uskunud loomaarstid, et see ellu jääb. Samuti, kui ta paraneb, oleks talle peaaegu võimatu kodu leida, kuna enamik inimesi eelistab adopteerida noori koeri või koeri, kellel pole nii õrnad tervislikud seisundid kui selle õnnetu koera puhul. Niisiis Kuna muid võimalusi polnud, otsustati ta ohverdada ja seega vältida edasisi kannatusi.
Siis juhtus mõeldamatu, Kontrolliti, et tuvastada, kas koeral on kiip, ja selgus, et tal oli see koos kogu oma ja hooldajate teabega. Koera nimi oli Chance ja tema pere oli Coxes. Kuid uskumatu ei lõppenud siin.
Pärast perele kirja saatmist, milles nad teavitasid lemmiklooma päästmisest, said nad kõne. Naine telefonis oli Julie Coombes, kes ütles neile, et see peab olema viga, kuna pere koerad olid kodus. Küll aga teatati talle, et koeral on tema andmetega kiip, valge ja must Staffordshire'i bullterjer. Koera kirjeldust kuuldes tekkis vaikus ja naine küsis tõsiselt? Kas leidsite võimaluse?
Kui nad tundsid ära lemmiklooma Julie ja tema poja Sion Coxi, ei suutnud nad nutmata jätta, kui leidsid Chance, koera, kelle nad olid 10 aastat tagasi kaotanud, sellises halvas seisukorras.
Chace oli Sioni seltsikoer, kes oli 2004. aastal vaid 11 -aastane. Selle aasta ühel pärastlõunal lubas Sioni ema Chance'il õue minna (ta oli siis 3 -aastane), kui nad Sioniga hüvasti jätsid ja jätsid ta sinna. Kui ta tuli tagasi õue, et koer koju tuleks, oli see kadunud.
Sellest hetkest algas perekonna meeleheitlik otsimine koera leidmiseks. Nad koputasid paljudele ustele, läksid politseisse, lootsid loomakaitsjatele, panid ajalehtedesse kuulutusi, jagasid sadu fotosid. Ometi tundus, nagu oleks Maa juhuse alla neelanud.
Koera asukoht jäi saladuseks, kuni pere sai kirja kennelist.Õnneks oli Chance'il mikrokiip ja nad said temaga uuesti kohtuda vaid 1 päev pärast ta surmamist.
Esimene asi, mida Julie ja Sion tegid, oli kutsuda koera nimega Chance, mille peale koer tõstis kõrvad ja tundis nad kohe ära. Kennelis teatati neile, et tema olukord on väga tõsine, nii et nad otsustasid ta eutaneerida. Sionil ja tema emal polnud palju mõelda, nad võtsid Chance'i ja viisid ta tagasi koju, kust ta poleks tohtinud kunagi lahkuda.
Chance elab praegu Sioniga koos oma ülikooli residentsis Cardiffis ja ta on oma aastatepikkusest hooletussejätmisest väga hästi taastunud. Ta naudib oma isandaga jalutamist ja nutab iga kord, kui minema peab. Sion mõtleb oma vana sõbra peale, et pole vahet, kas Chance elab 3 kuud või 2 aastat, ta loodab, et suudab talle korraliku elu anda ja talle parimat pakkuda.
On ilus vaadata, kui palju koer saab tänu ühe inimese armastusele ja hoolitsusele paraneda, ja loodame, et Chance’il on pere ees palju aastaid. 1. aprillil sai ta 14 -aastaseks ja tema välimus pole kunagi olnud nii hea kui praegu.