Ülemaailmne vaesuse ja toidupuuduse olukord mõjutab ka kõige ootamatumaid. Kuigi me räägime sageli selle ohvritest, unustame enamasti teist tüüpi ohvrid: loomad. Näiteks koerte saar Pakistanis on selle tõestuseks.
Kui soovite selle loo kohta rohkem teada saada ja miks seda kutsutakse koerte saareks, ärge jätke seda artiklit mööda.
Koerte saar ja nende hooldaja
Esimene küsimus, mis teile pähe tuleb, on kindlasti see, miks seda nii nimetatakse. Noh, vastus on selles, et seal elavad ainult ja eranditult koerad.
Keegi ei tea, kuidas nad sinna sattusid, kuid kahtlemata on tõestatud, et nad on saarel juba aastakümneid asustanud. Kohas pole süüa ega vett, nii et loomad sureksid nälga ja janu, kui poleks olnud hea südamega inimesi nagu tuntud koertesaare hooldaja Muneer.
Munner on Pakistani kalur, kes töötab Koerte saare lähedal. Iga kord, kui Munner saarele tuleb, lähevad kõik koerad teda vastu võtma, nad teavad juba, millega ta tegeleb. Ta annab neile süüa ja vett.
Miks Munner seda teeb? Nagu ta ise ütleb:
“Ma hoolitsen nende koerte eest, sest neil pole teist inimest, kes neid kaitseks. Mulle meeldib koeri toita, sest ma tean, et Jumal tasub mulle. Kui ma neid toidan, siis Jumal toidab mind. Kõigi moslemite kohus on kaitsta loomi. Ainult inimesed, kellel puudub kaastunne, ei aitaks neid.”
Kas te hoolitsete Pakistanis koerte eest?
Munneri ja teiste kalurite käitumise nägemine võib panna meid arvama, et Pakistanis hoolitsetakse koerte ja muude loomade eest hästi. Riigi finantspealinnas Karachis on see aga täis mahajäetud koeri, kes elavad selle tänavatel.
Elanikud usuvad, et need loomad on määrdunud ja roojased ning et valitsusel on õigus korraldada mürgitamiskampaaniaid, et piirata linna koerte arvukust. 2016. aastal suri sama põhjusega üle 700 koera.
Muud juhtumid nagu koerte saare hooldaja
Nagu näeme, pole küsimus riigis, kus inimene elab, vaid tema südames, nagu Munneri puhul. Nagu tema, on ka teisi inimesi, kes on valmis abivajavaid loomi aitama.
Oleme teile nende lugusid juba rääkinud, kuid jätame mõned meelde:
- Mustafa Ele, Istanbul. Nad ütlevad, et Istanbul on kasside linn, sest neid on igal pool. Kõigil pole aga varjupaika. Mustafa avas oma mošee, et need kõige abivajavamad kiisud saaksid siin süüa.
- Wan Yan. See Hiinast pärit härrasmees läks veelgi kaugemale, kuna kulutas oma miljonäri varanduse hüljatud koerte toitmisele ja varjule andmisele. Mõistes, kui palju loomi tema linna tänavatel on, otsustas ta midagi ette võtta. Ja poiss tegi seda!
- Vanadekodu. Üks daam kohandas oma maja, et luua vanematele loomadele varjupaik ning anda neile väärikas ja õnnelik elulõpp. Ta kulutas kogu oma raha toidule, veterinaarravile ja ravimitele. Eeskuju paljudele!
- New Yorgi hostel. Maailma pealinnas sooviti ka loomade eest hoolitsemise algatusega ühineda ja hakati lisaks kodututele ka nende lemmikloomi toitma.
Need lood, nagu ka koerte saare oma, lubavad meil loota, et heasüdamlikke inimesi on veel ja ehk suudame kunagi hüljatuse peatada. Loodame! Kunagi
Põhipildi allikas: https://elpais.com