Surmasfinksil (Acherontia atropos) on mitte ainult ööliblikate, vaid ka liblikõieliste seas halvim maine. Selle põhjuseks on peamiselt seda kaunistav kurjakuulutava välimusega koljumuster.
Lisaks on selle kõhul mustad ja kollased põikiribad, mis meenutavad ribisid. Justkui sellest veel vähe oleks, tumedad esitiivad, mis puhkeolekus katavad keebina keha mõlemat külge. Lõpuks kostab see ööliblika häirimisel jubedat piiksumist. Kokkuvõttes näivad need jooned piisavad, et õhutada hirmu ebausklikus avalikkuses, kes peab teda surma ja mahajäetuse kuulutajaks.
Surmasfinksil on hirmus nimi
Lepidoptera ei ole nimede saamisel kaitstud ööliblikate ilmnemise eest. Üldnimi Acherontia tuleneb kreeka mütoloogias kirjeldatud allmaailma valujõest Acheron. Teisest küljest viitabÁtropos kolmest saatusest vanimale, Zeusi tütardele. Kreeka mütoloogias oli Atropos see, kes valis surmamehhanismi ja lõpetas iga sureliku elu, lõigates selle niidi läbi oma vihkavate kääridega.
Kaasaegses mütoloogias paistab silma ka surma sfinks
Koi Acherontia atropos on kuulus, kuna see oli üks putukatest, mille krahv Dracula oma orjale Renfieldile saatis. See on Bram Stokeri klassikalises gooti romaanis.
Hiljuti saavutas see ööliblikas kurikuulsa rolli oma rolliga Thomas Harrise raamatus "Tallede vaikimine" , kus tapja pani igale oma ohvrile suhu selle liigi nuku.
Reaalsus on kummalisem kui väljamõeldis
Tuleb märkida, et nende ööliblikatega seotud bioloogilised faktid on ehk kummalisemad kui väljamõeldis. On kinnitatud andmeid surmasfinksi kohta, kes külastas lilli nektarit hankimas.
Samuti on registreeritud ööliblikas, kes puurib puuvilju ja toitub vigastatud puudelt eralduvast mahlast. Perekond on aga kuulus täiesti erineva ja ainulaadse täiskasvanute toitumissündroomi poolest: mesilasperede ründamine ja nende mee varastamine.
Selle varguse läbiviimiseks on täiskasvanud surmasfinksil arvuk alt kohandusi, mis võimaldavad tal ellu jääda näiliselt suitsiidse elustiiliga.
- Selle jalad on lühikesed ja paksud, hästi arenenud küünistega, et hõlbustada liikumist rakkude vahel.
- Keha on tugev alt sklerotiseeritud ja kaetud tihedate soomustega, et kaitsta töömesilaste nõelamise eest.
- Samuti näib, et ööliblikas on mesilasmürgile mingil määral vastupidav.
- Lõpuks, selle asemel, et olla pikk ja peenike, on surmasfinksi säär lühike, jäme ja terav, et see pääseks läbi ummistunud meerakkude ja neelaks viskoosset mett.
Surmasfinks hirmutab või hüpnotiseerib ka oma säutsudega
Täiskasvanud surmasfinks võib teha valju häält – seda käitumist tuntakse tavaliselt kui "säutsumist" . Kindlasti siristavad ööliblikad valjult, kui neid häirida või käsitseda, kuid nad teevad seda häält pidev alt ka mesilaste kolooniaid rünnates.
Need kiljumised on mõnevõrra sarnased mesilasemade tekitatavate helidega. Arvatakse, et kammi kaudu vibratsioonina edastatavad helid põhjustavad töömesilastes külmumisreaktsiooni. See on viinud oletuseni, et täiskasvanud surmasfinks jäljendavad akustiliselt mesilasemat ja rahustavad töömesilasi, kutsudes esile selle külmumisreaktsiooni.
Kord seal, läbistab selle lühike kindel sarv kergesti täidetud rakud. Aeg-aj alt ei suuda ta aga mett ahmituna kitsast sissepääsust välja tulla. Niisiis lämmatab ta vihaste mesilaste jõugu. Sellistel juhtudel katavad mesilased keha taruvaiguga, magus surm.
Kindlasti põhjustab surmasfinks mesilaste tarude sees piisav alt kahju, et seda saaks pidada suureks mesilasekahjuriks. Seda liiki peetakse ohuks nii erinevates riikides nagu Itaalia, Saudi Araabia ja Lõuna-Aafrika Vabariik.